Udu

Viimasest loengust tekkis hea energia igasuguste eneseanalüüside tegemiseks. Kahjuks polnud enne tänast aega nendega tegeleda ...ja nüüd hakkab see kõik kaduma :(
Sama teemat käsitles viimases loengus ka külaline - andragoogika magistrand Mari - kuidas mõni sündmus annab jõudu juurde (tekitab motivatsiooni) ja mõni teine võtab ära. Väga huvitav esineja - tekkis tunne, et blogi pidada ja seega ennast teadlikult analüüsida, võib olla päris tulemuslik. Kui seda regulaarselt teha, mis minu jaoks on siiani olnud probleem. Umbes 4 aastat tagasi lõpetasin päevikupidamise - sellise Päris, paberist, kaustikus, mida keegi teine peale minu lugeda ei tohi. Ilmselt annan selle kunagi oma lastelastele... Üks Etapp Vanaema Mitmekülgsest Elust.
Aga veel loengust - kirjutasin konspekti servale mõned mõtted, mis tekkisid. Näiteks:
--> ma ei suuda välja öelda kõige olulisemat, teha üldistust, kokkuvõtet - kuidas sellest üle saada?
--> mõte jookseb mõnikord kinni, eriti siis kui räägin - miks?
--> võin teha, aga mitte olla ja seega areneda (mõistan täielikult- seda olen isiklikult kogenud)
Esinemisoskuses ja -julguses olen ma väga palju edasi arenenud. Praegu paneb isegi muigama. Alati oli selles suhtes totaalne amneesia, kuidas ma publiku ette jõudsin, mida seal rääkisin ja kuidas ära tulin. Ja praegu ikka mõnikord tekib sama seis. Aga nõrkustest tuleb teha tugevused - sellepärast valingi alati esineja rolli, teadlikult (kuigi on suur hirm...). Mõnikord tekib mõte, et võibolla ei peakski ma hea esineja olema, selle poole püüdlema ja hoopis kusagil mujal on minu tee?

Paha lugu..aga võibolla hea

...oleneb, kust vaadata, mida silmas pidada, missugust teed mööda minna.

Küll see kirjutamine ja blogi-täitmine on raske! Muudkui kripeldab, et "peab" ja "peab", aga alati leiad mõne parema ja huvitavama tegevuse...

Iseseisva töö nädal on nüüd läbi. Loengutest puhata on tore, aga see teeb hirmus laisaks: küll jõuab; aega ju on; no natuke saab veel ikka venitada; appi, mis nüüd... - kas need lausekatkendid tõestavad, et ma olen enesearengu subjekt? Vaevalt.

Vanuse ja kogemuse järgi võiksin olla.

Uute teadmiste kogumine on mind võlunud nii kaua kui mäletan. Võibolla isegi kõigest muust rohkem. Sellepärast otsustasingi eelmisel kevadel, et tulen ülikooli õppima. Uuesti.
See on olnud kummaline kogemus. Ma isegi praegusel hetkel veel ei tea, mis sellest tuleb. Ei saagi teada, kuigi kipun süüdistama oma aeglust kõige selle tajumisel, mis puudutab mind ümbritsevat ... ühiskonda?, sotsiaal-kultuurilist konteksti?
Esimene semester meeldis mulle tegelikult väga. Ja oli ka väga raske, sest see, millega paljud üliõpilased tegelesid aasta või paar tagasi gümnaasiumis, jääb minul päris mitme aasta taha. Teadmised on ununenud keemiast, füüsikast ja eriti matemaatikast, milles ma pole kunagi tugev olnud. Aga kõik on ikkagi huvitav - hoopis teise pilguga vaatad ja analüüsid. Teistmoodi, kui peale keskkooli Tartus, kui õppimine oli loogiline jätk ja muu elu hakkas mingil hetkel huvitavam tunduma kui ülikool.
Praegu on teadlik õppimine, tahe mõista kuidas ja miks, mingisugune sisemine soov. See "muu elu" on ka olemas, kuid hoopis ühes teises maailmas, mis ei sega enam õppimist ja saab täiesti vabalt eksisteerida paralleelselt akadeemiliste-teadmiste-omandamise-maailmaga. :)

Kuigi tegelikult ei saa meid soovide täitumisel miski muu segada kui meie ise, see "mina". Ise seisame oma teel ees - kasvõi seesama isiksuse omadus - laiskus. Kuigi ka laiskus väikestes kogustes on väga vajalik. Lihtsalt niisama olemine ja mitte millegi tegemine aitab korrastada mõtteid ja leida endas uut jõudu tegutsemiseks... ja aitab leida uuesti iseennast ning oma lahutatud meelt...

Iseenese taasleidmiseks võetud aeg
on tekitanud väikeseid probleeme mõningate tööde tähtajaks esitamisega.
Tuleb hakata tegutsema!















Pruunkaru (Ursus Arctos) märts 2009

Ta tuleb...

Täna oli esimene kevadine hetk
Käisin väljas, mere ääres, peale pikka haigust.. ja seal ta oli - lõhn ja muusika ja valgus...
Mere lõhn, mis on kadunud olnud mitu kuud
Aulide muusika ja nähtamatute lindude tiivavihin
Valgus, mis kuulutab kevade võitu talve üle
Ootan põnevusega, mis saab edasi...nagu laps...nagu igal kevadel

Kuid praegu
mõtlen väikese hirmuga, kas me ikka saame oma töö esmaspäevaks valmis. Rühmatöö pole meil väga hästi sujunud ja mitte sellepärast, et poleks koostööoskust, vaid erinevad, väga kaalukad põhjused on takistanud kokkusaamist ja suhtlemist.
Ma tean kindlalt ainult seda, et alati lahutab mind täiuslikust tööst vähemalt üks päev... Või on see hoopis hea vabandus mu enda jaoks?
Aega on alati vähe, eriti neil, kes on üldiselt teistest aeglasemad. Huvitavat informatsiooni on
palju...veel rohkem sellist, mis võiks vabalt olemata olla. See väsitab, nii et ei ole enam võimalik keskenduda. Kõik on muidugi suhteline - kellelegi on väga vaja seda, mida mina pean müraks.
Mis on õigem, minu jaoks ja maailma jaoks, selles tahan ma selgusele jõuda. Samuti selles, mis on kõige oleva alus, vundament.

Kontidest tüdines koer,
põgenes paunaga seljas.
Otsib, aga ei leia
umbluude salu eales...
Loodan, et minuga ei juhtu nii, nagu selles Ilmar Laabani luuletuses,
kuigi märgid on olemas...

Esimene

Olen alates kolmapäevast mõtteid korrastanud ja teinud mõned järeldused.
Mulle ei meeldi mõte blogi pidada.
(Mis ei tähenda, et mulle see meeldima ei võiks hakata...)
Sest mulle ei meeldi sellisel viisil oma mõtteid avaldada - anonüümselt... ilma suhtluskaaslase emotsioone, miimikat jne nägemata, ilma suhtluspartnerit tajumata.
Ma ei tunne ennast eriti kindlalt.

Aga vaatame, mis sellest tuleb.
Algus on tehtud.