Ta tuleb...

Täna oli esimene kevadine hetk
Käisin väljas, mere ääres, peale pikka haigust.. ja seal ta oli - lõhn ja muusika ja valgus...
Mere lõhn, mis on kadunud olnud mitu kuud
Aulide muusika ja nähtamatute lindude tiivavihin
Valgus, mis kuulutab kevade võitu talve üle
Ootan põnevusega, mis saab edasi...nagu laps...nagu igal kevadel

Kuid praegu
mõtlen väikese hirmuga, kas me ikka saame oma töö esmaspäevaks valmis. Rühmatöö pole meil väga hästi sujunud ja mitte sellepärast, et poleks koostööoskust, vaid erinevad, väga kaalukad põhjused on takistanud kokkusaamist ja suhtlemist.
Ma tean kindlalt ainult seda, et alati lahutab mind täiuslikust tööst vähemalt üks päev... Või on see hoopis hea vabandus mu enda jaoks?
Aega on alati vähe, eriti neil, kes on üldiselt teistest aeglasemad. Huvitavat informatsiooni on
palju...veel rohkem sellist, mis võiks vabalt olemata olla. See väsitab, nii et ei ole enam võimalik keskenduda. Kõik on muidugi suhteline - kellelegi on väga vaja seda, mida mina pean müraks.
Mis on õigem, minu jaoks ja maailma jaoks, selles tahan ma selgusele jõuda. Samuti selles, mis on kõige oleva alus, vundament.

Kontidest tüdines koer,
põgenes paunaga seljas.
Otsib, aga ei leia
umbluude salu eales...
Loodan, et minuga ei juhtu nii, nagu selles Ilmar Laabani luuletuses,
kuigi märgid on olemas...